Taas kord huvitav leid
põhjamaade krimižanrist. Seekord Rootsi autori esimene ja seni ainus eesti
keelde tõlgitud raamat. Tegevus toimub väikesel Ölandi saarel, inimeste
igapäevaelu kirjeldus on paljuski sarnane Eestis toimuvaga: äärealade
püsielanikud kolivad linna, mistõttu külad on enamuse aja aastast
kummituslikult tühjad, ainult suvel kihavad kõik looduskaunid kohad
turistidest.
Raamatu pealkirigi vihjab
sellele, et jutu sündmustik keerleb palju mineviku ümber. Möödanikus on peidus
üks õõvastav saladus, mis ei anna inimestele rahu. Ses mõttes ei pea raamatus
pettuma, et see sünge paatos, mis lugemise ajal pidevalt hinge rõhub, saab väga
huvitava lõpplahenduse. Kuigi raamatu keskel kohati tegevus mõjub uimasena, on
loo lõpp seda kannatust väärt.
Tagantjärele mõeldes,
see jutustus on nauditav oma looduslähedase atmosfääriga, üheks oluliseks
„tegelaseks“ on saare üks omanäoline pinnavorm, loopealne – õhukese mullakihiga
poollooduslik kadakane karjamaa. Selle kummalise loodusega kooskõlas õhustiku
iseloomustamiseks sobib väga hästi üks lause raamatust: „Päikesepaistes oli
nukrust, et kõik polegi nii ilus kui paistab.“ Looduskirjeldust pole küll
ülearu palju, aga ta on väga oluline tajumaks saareelanike hingeelu. Külmad
meretuuled, karge õhk, kõike endasse mähkiv valge udu – kui lihtne on mõelda
end sinna saare peale oktoobrikuu jaheduses, mil loo tegevus toimub.
Mineviku saladusi
torgib üks vanadekodus elav 80-aastane mees seetõttu, et esiteks vaigistada
omaenda süümepiinu ning et tema leinav tütar saaks lõpuks hinges rahu tunda.
Autor kirjeldab nii ehedalt vanaduse vaevusi, et mul tekkis huvi, kui vana siis
kirjanik ise on. Selgus, et raamatu avaldamisel Rootsis vaid 44-aastane – „elu
parimad aastad“ – nagu autor laseb ühel kõrvaltegelasel raamatus öelda.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment