Kui Te olete Tõnu
Õnnepalu raamatuid varem lugenud, siis tõenäoliselt esimene sõna, mis mõtetesse
ilmub iseloomustamaks tema stiili, on nostalgia. Kadunud aegade igatsus, varem
olnu, mis iial tagasi ei tule kui siis ainult mälestustes. Või pimedal
talveõhtul küdeva kaminatule ees oma lemmiktugitoolis kerra tõmbununa mõnda
Õnnepalu raamatut sirvides saab mälestustevoo meeltesse manada: lapsepõlve
lõhnad, värvid, värelused. Rõhk on just aistingutel. Õnnepalu sõnad toovad
lapsepõlve muretu maitse suhu.
Seetõttu ma imestan, et
sügisel väga edukalt läbi viidud Mandala reklaamikampaanias lubati, et see uus
raamat on hoopis midagi muud. Mina leidsin eest aga juba tuttava stiili.
Õnnepalu kirjutab Mandalas Eesti elust (kõrvalepõikeks siia seos: mõni aeg
tagasi meelest läinud kultuuritegelane ütles, et Eesti kirjanik peakski kirjutama
Eestimaast, sest see on ainus asi, mida eestlane väga hästi tunneb!): kuidas
riigikorra vahetumisel kolhoosilaudad tühjaks ning maad sööti jäid, kuidas
külades elu välja sureb, kuidas pereisad väljaspool Eesti piire tööl käivad,
kuidas omaksed neid koju ootavad. Ausalt öeldes, väga masendav tunne tuleb
peale… Ainult Õnnepalu nostalgiline stiil päästab Mandala. Lisaks veel ka
raamatu imeilus kaanekujundus. Kollane ja oranž paitavad pimedusest väsinud
silma.
Aga kui Te soovite meenutustes
lapsepõlve tagasi minna, siis võtke kätte Õnnepalu Paradiis ja Te tunnete,
kuidas suvine päike soojendab ihu ning kuulete kõikjal rõkkavat putukate
suminat ja taamal karjamaal õrna lambamääd…
Siiralt Teile
lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment