Thursday, April 9, 2015

Nädala raamat: David Foenkinos. Mälestused



Kui ma paar aastat tagasi David Foenkinose esimest eesti keelde tõlgitud raamatut (Delikaatsus) lugesin, siis täheldasin: seda autorit peab meeles pidama. Nüüd võin öelda, et see ootus tasus end ära. Teine raamat (Mälestused) on kirjutatud samasuguses autorile omanäolises stiilis. Siin on kõike hõlmav elujaatav optimism – igavene naeratus huulil, aga ka naer läbi pisarate. Ühesõnaga huumor on täisväärtusliku elu lahutamatu osa. Tabavad heasõnalised laused luulelises kõlas lihtsalt panevad muhelema ja kirjaniku mõtetega nõustuma. Toon mõned näited.
 Elu on nagu masin, mis uurib meie tundetust. Me elame surmad nii hästi üle. Alati on veider mõelda, et võime edasi minna isegi siis, kui oleme armastatust ilma jäetud.“

Me oleme tulvil tühjust. Ja kõiges selles on midagi mugavat, nagu on kaunis järkjärguline uinumine. Minu kehval enesetundel puudub teravus. See rändab kergelt, ilma pagasita.“
 
Mälestused on ühe perekonna lugu. Nimitegelane jutustab oma vanavanematest, seejärel vanematest, siis oma armastuse loo. Raamatu põhiteemaks on elu igavene ringkäik. Kus on surm, seal on ka uue sünd. Vastuseks küsimusele, miks tänapäeval on nii palju lahutusi, nendib peategelane: „Vahel kipume unustama, et abielurikkumine oli 1975. aastani seadusega keelatud. Nii saime õiguse hinnata oma õnne. Ning nüüd oleme jõudnud kolmandasse etappi [1. etapp oli 1930ndatel kui sündis õnn ja ligipääs meelelahutusele, 2. etapp tekkis 1970ndatel – õigus olla rahulolematu – abordi ja lahutuse seadustamine], vahest kõige piinarikkamasse: pideva kõhkluse etappi. Meil on õnn ja meil on õigus selle õnnega mitte rahul olla, mis avab mitmeid teid. Millist teed valida? Kogesin tugevalt seda tänapäevase maiguga rahutust. Tahtsin üht elu ja ühtlasi selle vastandit.“
 
Olen seni ainult David Foenkinose raamatutes näinud autori enda tehtud humoorikaid  ääremärkusi, et täpsustada midagi või tuua kiirelt vahele mõni mõttetera. Toon näiteks ühe vaimukuse allääres: „Kui te jätsite raamatut lugedes juhuslikult mõned leheküljed vahele – millest mul oleks kahju -, võite mälu värskendamiseks alati minna tagasi 8. ja 10. peatüki juurde.“
 
Jutustuse peatükkide vahel on mälestuste fragmendid. Sõna saavad nii üle ilma tuntud kuulsused kui ka romaani pisitegelased. Nii näiteks võib raamatust lugeda, et Marcello Mastroianni on kunagi öelnud: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasi ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.“
 
Sarjas Punane raamat on varemgi ilmunud selliseid hea-tuju raamatuid, mis tekitavad minus häid emotsioone. Õigemini ma ei ole täheldanud ühtki teist raamatusarja, kus oleks nii suur minu huvi protsent! Ja see on tähelepanuväärne! Loen üles need raamatud, millest siin blogis on varem juttu olnud:
 
 
 
 
 
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

No comments:

Post a Comment