Naeru
ja unustuse raamat koosneb seitsmest novellist, mõned
tegelased korduvad erinevates osades. Kundera mõtiskleb meie elu
universaalsetel teemadel – headus, kurjus, armastus, vananemine, surm. Teos on
ka autobiograafiline tagasipõige kirjaniku elusaatusele: kuidas Kundera oli
sunnitud sotsialistliku režiimi poolt tagakiusatuna tollasest Tšehhoslovakkiast
läände põgenema; pagulase eluolu, kuidas mälestused on jäänud kodumaale. Eriti
toonitab Kundera, et kommunism on mäluta maailm, inimesed on nimetud,
ajupestud, tagakiusatud, ajalugu on korduvalt ümber kirjutatud.
Niisiis Kundera jätkab
ka selles raamatus oma tavapärast kujutuslaadi: ta räägib iseenda elust ja
kogemustest. Mõtted ajaloost, ühiskonnast on vaheldumisi eraelu seikadega.
Esseistika ilukirjanduslikus kastmes. Toon välja ühe mõttekatke:
„Nad [propagandistid] väidavad,
et tahavad tulevikku kaunimaks vormida, ent see ei vasta tõele. Tulevik on
kõigest ebaoluline tühimik, mis ei huvita kedagi, aga minevik on tulvil elu ja
selle nägu ärritab, tekitab mässu, haavab sedavõrd, et tahame seda hävitada või
selle üle võõbata.“ Kundera mõtleb selle all nii inimese isiklikku elu kui
ka ajaloolist maailmavaadet üldisemas plaanis.
Nüüd prantsuse
kirjanikuks peetud Milan Kunderalt on eesti keeles ilmunud arvukalt raamatuid:
9 romaani (neist vast kõige kuulsam on Olemise
talumatu kergus), 2 jutukogu ning 2 esseede kogu.
No comments:
Post a Comment