Mart
Sanderil on stiili. Raamatu pealkirjaks valitud nimisõna on selgelt valitud
seetõttu, et garanteerida müügiedu ning see eesmärk on kahtlemata saavutatud.
Kuid lugeja, kes ostis Sanderi esikromaani (s.t esimese eesti keeles avaldatud
romaani) lootuses leida kaante vahelt pikantseid seksistseene, siis peab too
lugeja pettuma. Siin ei leidu lemberomaanide kohustuslikku pornograafiat (jumal
tänatud!).
Sander
pakub lugejale ilusas ja rikkalikus eesti keeles viimistletud maitsekat nostalgia-buketti.
Sander näitab maailma, mis kunagi oli. Maailma, kus peeti au sees igapäevast
viisakust ja lugupidavaid hoiakuid (vähemalt seltskonna koorekihis). Ning lausa
rusuvalt mõjub, kui see ilus elu otsa saab, kui härrade ja prouade asemele
tulevad seltsimehed …
Litsid teeb nii võluvaks ka Sanderi muhe huumor. Ta on
andnud oma veetlevatele peategelastele oskuse enda üle naerda (proua Kuke „kanala“)
ning ka kõige trööstitumast olukorrast välja keerutada killukese tuju tõstva
naljaga.
Et
Sanderi jutustamise stiilist aimu saada, toon välja ühe tsitaadi:
„Kui hirmuäratavalt kiirelt kaob suvi, kui
üritad klammerduda tema igasse päeva, imada endasse saabuva külma pimeduse
hirmus tema valgust ja soojust! Kui hirmuäratavalt kiirelt harjub inimene külma
pimedusega, kui valgus kustutatakse! Võib-olla oskasid niimoodi oma eluga
leppida ainult eestlased, kes olid liiga kiretud ja kained, et seada unistusi
kõrgemale reaalsusest. Hingesopis säilitati elutervet, kohati natuke
enesehävitajalikku huumorimeelt ja ebamäärase teadmisega õilistatud lootust, et
ühel hetkel muutub kõik.“
Litsid on triloogia esimene osa, mis keskendub eestlaste
saatuse keerdkäikudele 1939. ja 1940. aastal.
No comments:
Post a Comment