Austria kirjanik Robert
Seethaler toob lugeja ette 1938. aasta Viini, mil maailm läks hulluks ning
juudivihkamine tuli moodi. Kuna Hitler on Austrias sündinud, siis Austria
kirjanduses on füürer siiamaani väga hell teema.
Romaani peategelane
Franz läheb juudist tubakapoodniku õpipoisiks. Edasised sündmused ja olustiku
kirjeldused on raamatus toodud Franzu silme läbi. Franz sõbruneb ka kuulsa professorihärra
Sigmund Freudiga, kes teadupoolest on juudisoost.
Raamatus on verinoore
Franzu ja rauga-eas Freudi koomilisevõitu dialoogid. Näiteks Franz nendib: „Härra professor, ma arvan, et ma olen üks
hiiglama suur tohman.“ Mispeale Freud lausub: „Õnnitlen, mõistmine on paranemise ämmaemand.“
Raamatu edenedes Saab
Franz mulle päris sümpaatseks. Mulle tundub, et Seethaler tahab oma romaaniga
edasi öelda järgmist: me keegi ei tea, mis endast kujutab elu, armastus, me
lihtsalt kulgeme läbi elu meile kõige paremal võimalikul kujul, nii kuidas meie
südametunnistus lubab. Ning mõistmises, aktsepteerimises on enese ja eluga
rahuolemise võti.
Raamatust jäi mulle meeltesse
kõlama üks episood. Franz mõtiskleb perroonil, jälgides lahkuvat professor
Freudi: „Kui palju hüvastijätte suudab
inimene õigupoolest taluda, mõtles ta. Võib-olla rohkem, kui arvatakse. Võib-olla
ei ühtki. Ei muud kui hüvastijätud, kuhu iganes ka jäädakse, kuhu iganes ka
minnakse, seda oleks pidanud keegi varem ütlema.“
Tubakapoodnik
on Robert Seethaleri esimene eesti keelde tõlgitud romaan.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment