Vähe on kirjutatud
krimiraamatuid, kus peategelaseks on kurjategija ise. Karutants on selline erand. Eneselegi üllatuseks muutub see
peategelane sümpaatseks, peaaegu. Leo, kolmest vennast vanim, on üles kasvanud
koduvägivalla keskel. Täiskasvanuna on temast saanud kurjategija, kes teeb
iseenda reeglid ning kontroll on tema käes. See on väga oluline, omada
kontrolli. Ta on organiseeritud ning intelligentne. Ta on kõike seda, mida tema
isa ei olnud. Leo tahab nii väga oma isast erineda, et ta ei saa arugi kui
sarnase käitumismustriga ta ise tegutseb.
Karutants
on raamat vennaarmastusest ning perekonna ühtekuuluvusest. Peale Leo perekonna
saame tuttavaks ka politseiuurija John Broncksi mineviku deemonitega. Ka
Broncks tuleb vägivaldsest peremustrist. Kuid miks on nii, et mõni lapsepõlves
vägivalda kogenu hakkab politseinikuks ning mõni kannatanu muutub ise kurjategijaks?
Eks ikka see kontroll on oluline. Inimene hakkab vägivalda kas vihkama või
armastama. Igal juhul on muutnud see igaveseks tema elu.
„Inimeste turvalisus oli vaid illusioon, inimesed ei mõelnud sellele,
kaos ja kord olid nagu kaks tihedalt ühtepõimunud madu. Need vahetasid kohad,
kui keegi murdis piiri, millest nad ei olnud isegi teadlikud olnud. Vägivald
sai vaheruumiks.“
Karutants
on esimene Rootsi kirjanikepaari Anders Roslundi ja Stefan Thunbergi koostööraamat.
Anders Roslundilt on aga eesti keelde tõlgitud arvukalt krimiromaane (kõik
ilmunud Mirabilia sarjas): Elajas;
Hoiukapp 21; Edward Finnigani õiglusejanu; Tunnelitüdruk ning Kolm sekundit.
No comments:
Post a Comment