Minu
kass Jugoslaavia on hämmastavalt aus raamat. Oma lugu
jutustavad vaheldumisi kaks peategelast, 1993. aastal Kosovost Soome
migreerunud ema ja poeg. Lugeja saab aimu Balkani rahvaste eripärasustest,
albaanlaste traditsioonidest ja kommetest, pagulaste raskest sisseelamisest
Soome ühiskonda.
See raamat räägib
üksildusest, oma juurtest lahtirebimisest, oma päritolu häbenemisest,
illusioonide purunemisest. Kordan veel, see on hämmastav raamat.
Miks rändab perekond
viie väikese lapsega oma kodumaalt võõrsile? Et ellu jääda. Et pääseda
tagakiusamise ja terrori eest. Aga mis hinnaga? Võõral maal ei võeta pagulast
iial omaks, ta eneseväärikus tallatakse maadligi. Kui kodumaal sõjaolukord
laheneb ning sinna tagasi minnes on väljarändaja ka oma kodus võõraks jäänud,
sest ajad muutuvad, keel muutub.
Huvitav oli lugeda
väikest Balkani rahvaste välimäärajat albaanlase silme läbi: „Bulgaarlasel olid head kaubategemise
oskused, kuid vilets inimeste tundmine; serblane oli õel, südamelt ja hingelt
kalk; makedoonlane oli ennasthävitavalt enesekindel ehk kergesti petetav;
bosnialane valetas nii palju kui muu äri kõrvalt jõudis; aga albaanlane, talle
võisid kindel olla nagu kaljule.“
No comments:
Post a Comment